Kui taijiga alles tegelema hakkad, puutud kahtlemata kokku mitmete uudsete ja huvitavate asjadega nii enda ümber kui ka enda sees. Üheks suureks katsumuseks paljudele on soojenduses kasutatav seljad-vastamisi-harjutus.
Kõrvalt vaadates on kõik lihtne. Harjutajad toetuvad selgapidi (õige toetuspunkt on küll täpselt puusade juures, siis jääb selg sobivalt sirgeks) teineteisele ja sooritavad kõikvõimalikke liikumisi, alates kükkidest ning lõpetades venituste ja lõdvestustega. Harjutust võib teha kahekesi, ent ka suurema grupiga. Enamasti lõpetataksegi selline soojendus ühes suures grupis.
Õpetajad Ivo ja Taavi näitavad ette.
Ise järele proovides põrkad vastamisi kõige erinevamate tunnete ja aistingutega. On ootamatult keeruline usaldada (esialgu) võõrast inimest oma selja taga ja tagatipuks temale veel toetuda! Rääkimata sellest, et peate temaga koos tegutsema. Mida ta teeb – ja mida pean tegema mina? On tal liiga raske/liiga kerge? Kes kelle kondiauru ära kasutab? Kas ma saan hakkama? Ja äkki näen ma hoopis totter välja?
Need on vaid mõned väljavõtted algaja sisemonoloogist enne, kui päris harjutuseni üldse jõutaksegi. Enne, kui reaalselt koged, kas saad hakkama liikumise, kükkide, painutuste, pöörete jms-ga. Käsi südamele, esialgu peab ennast lausa sundima, et rõõmsalt reageerida, kui kõlab õpetaja käsklus: “Ja nüüd seljad vastamisi!”
Maris tegi seljad-vastamisi-harjutust esimest korda mitu aastat tagasi: “Alguses oli soojendus ikka hirmus. Vaieldamatult kõige naljakam moment selle juures minu jaoks oli teiste ehmunud näoilmed pärast seda, kui ma ükskord ühe härra selja tagant ära põrandale minestasin. (Rohkem pole keegi minestanud, ma olen eriline!) Ühesõnaga, esialgu tuli õpetaja sõnade peale, et “Paneme nüüd seljad vastamisi,” ikka minna vastu suhtumisega “Kas või nutan, aga teen ära”.”
Tõrkeid teise inimesega koos tegutsemisel on igasuguseid. Ent kui proovid järele, koged, et pead ületama kõik kõhklused enda ja teise suhtes, sest muidu pole harjutuse sooritamine lihtsalt võimalik: “Kui mõnd inimest segab selle hajutuse juures just isiklik kontakt võõra (higise!) inimesega, siis sellest suutsin ma enam-vähem üle olla. Mul oli probleem pigem nn häbenejatega, kes korralikult sinu peale toetada ei julgenud… Siis pidi ise topelt pingutama, sest ise ei söandanud võõrale öelda ka, et toeta nüüd tugevasti. Lõppude lõpuks mugav on seda harjutust teha inimesega, kes oma puusad kogu (!!!) keharaskusega sinu peale toetab. Siis ei nõua harjutus enam suurt-valusat füüsilist pingutust ja võib ennast lõdvaks lasta. Eks selle mugavus- või tasakaalupunkti leidmine võtabki aega. Ja tegelikult – mõne inimese selg jääbki paremini sobima kui mõne teise oma. Aga nüüd võtan ma kogu seda janti juba rahulikult:)”
Venime, hingme, lõdvestume…
Kadi tegi seljad-vastamisi-harjutust esimest korda 2002. aasta kevadel: “Olin kindel, et selle kätte ma suren. Et saan hakkama ükskõik millega peale selle. Sest näis ilmvõimatu usaldada kedagi oma seljaga, toetuda võõrale – ikka tundus ju, et parem teen üksinda enne korralikult ja kui asi selge, eks siis kunagi harjutame koos!” Asi hakkas arenema sedamööda, mida tuttavamaks said harjutuskaaslased – ja muidugi selginema ka harjutuse eesmärk, usalduse, toetuse ja koostöö jagamine. “Vähehaaval hakkad märkama asju, mis sind ennast takistavad kontaktis teistga. Loomulikult on ikka veel inimesi, kelle selg sobib paremini, aga kui oled kogenud, et tuled toime ka võhivõõrastega, siis on see midagi, millele ka väljaspool harjutust toetuda.”
Harjutuse lõpu poole tuleb selgasid juurde…
Õpetaja Anne-Pii ütleb, et seljad vastamisi harjutus on mitmel põhjusel hea: “Esiteks siis õpid tunnetama teist inimest, kui teed temaga sedamoodi koostööd. Pärast natukest harjutamist saad aru, et ei olegi vaja iga asja selgitada, vaid see füüsiline kontakt ise juba selgitab, mis suunas nüüd liikuda ja kuidas kükke vms teha.
Teine hea põhjus on see, et õpid juhtimise jagamist teisega. Kui sina “lükkad”, siis teine jälgib ja laseb end lükata. Võib ka olla, et mõnel on raske alistuda ja ta tahab kogu aeg juhtida. Selle harjutuse puhul see ei õnnestu! Seega on see hea enda tundmaõppimise viis.
Kolmandaks on see füüsiline kontakt, mis tekib, väga tähtis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed teineteist ei puuduta. Seljad vastamisi harjutusel oled sunnitud teise inimese “küljes” olema. Võib-olla on see mõnele ka lihtsam viis, kuidas alustada füüsilise kontaktiga.
Anne-Pii tunnistab, et nii nagu peaaegu igaühele, oli ka temale seljad-vastamisi-harjutus päris alguses väga keeruline. “Mul oli sellega nii raske leppida, et esimesel poolaastal käisin harjutuses ainult siis, kui mu sõbranna Age kaasa tuli, sest siis saime kahekesi seljad vastamisi olla. Võõraga ma seda harjutust teha küll ei julgenud!” meenutab ta.
Nii et miks see omapärane ja erinevaid tundeid-mõtteid tekitav harjutusviis kasulik on? Kui inimene oma harjutuspartnerit ei näe, vaid ainult tunnetab, siis peab ta toimetulemiseks hakkama kasutama ja üha arendama teisi meeli peale nägemise. Ja konkreetselt – sa õpid tundma, kuidas sa oled suuteline toime tulema grupis (ka kaks on grupp, rääkimata juba rohkemast arvust harjutajatest). Harjutus teeb selgeks, et üksi sa hakkama ei saa, kui väga ka ei pingutaks – sa pead iga hetk arvestama teis(t)ega. Harjutus õnnestub vaid siis, kui seda tehakse koos ning jõudu ja juhtimist jagatakse. Tähtis on partneri(te)ga arvestamine – kas suudad teisega koostööd teha? Siis koged, et küsimus pole vaid toores jõus, vaid et seljad-vastamisi-harjutust võivad koos teha ka kõige suurem mees ja kõige nääpsukesem naine.
Lõpuks toetavad kõik üksteise peale.